Tiibeti meditsiin õpetab surema

Tiibeti meditsiin tegeleb, nagu paljud teisedki ravikunstid, inimese tervisega alates tema tekkimisest emaüsas, kuni haiguste ravimiseni ja nendest taastumiseni. Omaette tähtsad oskused on Tiibetis ka selleks hetkeks, kui elu lõpeb ning juba ennetavalt antakse juhiseid meelekindlaks ja sisemiste kannatusteta lahkumiseks.

Nagu paljud teisedki pärimusmeditsiinid tegeleb tiibeti tervenduskunst esimese prioriteedina sellega, et inimene haigeks ei jääkski. Kui jääb, tulevad dieedi ja eluviisi korrigeerimise kõrval appi farmakoloogia, manuaalteraapiad ja muud raviviisid. Arsti ja tema hoolealuse koostöö eesmärk on loomulikult pikk ja õnnelik elu. Ometi jõuab see kõigil ükskord lõpule. Olenemata sellest, kas ja kui paljudel õnnestub rahvakeeli väljendudes “tervelt surra”, tuleb see protsess ikkagi ükskord läbida.

Selles elu tähenduslikumas hetkes, tulevad appi Tiibeti meditsiini vaimsed metoodikad. Need, mida kastutatakse ka haiguste ravimiseks meele tasandil, kust tõved kõige primaarsemal tasandil alguse saavadki. Võib piltlikult öelda, et Tiibeti meditsiin tugineb kahele vaalale: üheks on haiguste ennetamiseks ja ravimiseks pragmaatilised kogemuspõhised ravimid, teraapiad, kirurgia, toitumis- ja eluviisisoovitusted ning teiseks tiibeti meditsiini unikaalseks eripäraks olevad vaimsed praktikad, millega tegelevad arstid ise, aga ka patsiendid, vastavalt oma võimekusele ja sisemisele ambitsioonile. Viimastele omistatakse suurt tähtsust tervistumise kiirendamisel aga ka nö karmiliste haiguste ravis, mida tavaliste meetoditega ja kaasajal ka akadeemilise meditsiini vahenditega ravimatuks peetakse.

Suremise õpetus on tuntud tiibeti budistlikes praktikates, Phowa nime all. Tiibeti meditsiini vaimses pärandis on sellel samuti tähtis ja oma kindlat õpetusliini omav koht. Phowa eesmärk on anda inimesele kätte tehnika, mille omandamisel on võimalik lahkuda siit ilmast ilma segaduse, kahetsuste, hirmudeta, täis sisemist meelerahu ja selgust. Need, kes tegelevad elu lõpusirgele jõudvate inimestega, näevad sageli, et vaatamata varasematele avaldustele stiilis “mina surma ei karda”, tabab mineku eel enamike siiski tundmatusse astumisega kaasnev ebakindlus, hirm.

Tänapäeva ühiskonna surmateemalist informatsiooni üle ajavas elus kipub enamus meist omaenese elutee püsituse vääramatut fakti ignoreerima. Surma olemuse teadvustamisega ei tegeleta üldse või siis pannakse kõrvale enesevabandusega “on kõik teised siit läinud, küll saan minagi hakkama”. Idamaades omistatakse aga surmale väga märgilist tähtsust, sest selle selge pilguga teadvustamine annab kogu elule ja igapäevategevustele õige vaate, prioriteedid ning tungiva vajaduse oma meel selleks hetkeks ette valmistada. Öeldakse, et kui rasketest elementidest koosnev füüsis oma funktsioneerimise lõpetab, jäävad lahkunu meele tasandil toimivad emotsioonid, mustermõtted ja alateadvus ilma “stabilisaatorita” ning kõik kuni seitsmekordistub.

Olles oma kehalises elus ärevuste, hirmude, viha, ihade ja muude musteraistingute meelevallas, kogeb lahkunu samade tunnete mitmekordset tormi. Positiivse meelelaadiga inimese surmajärgne kogemus on sellevõrra meeldivam. Küll aga tuleb kummutada illusioon, et elu välistest tingimustest tuge saanud õnne ja rõõmu nautinud inimese positiivsed aistingud saavad jätkuda. Kuna materiaalne maailm oma rõõmu valmistanud võimalustega kaob, tekib harjumuspäraste asjade, tegevuste ja lähedaste vastu kujunenud kiindumuste tõttu kaotusvalu ning omalaadne meeleline “põrgu”. Vaid need, kes elavad tingimusteta rahulolutundes, ilma kiindumuste ja vastumeelsusteta millegi ega kellegi vastu, saavad tunda surma kergendavat ja vabastavat kogemust.

Elus selleni veel mitte jõudnuna on võimalus siiski surma hetkel kasutada Phowa tehnikaid, kus õpetatakse meele teadlikku siirdamist puhtasse ja kirkasse seisundisse. Phowa harjutamise tulemusena tekib kindlus ja teadmine oma tunnete ja keha toimemehhanismide osas. Kujuneb oskus emotsioone ja hirme läbi näha ning keskenduda pöördelisel hetkel kogu oma olemust läbivale protsessile. See on nagu reisile minek hea ettevalmistusega. Reisiärevus võib jääda, ometi on meil kasutada kogemus, seda ära tunda ning oskuslikult hallata. Meelekindlust süstib tugev tunne, et mul on kõik reisiks vajalik olemas ja ette valmistatud. Mahajääjate pärast ei pea muretsema ning ka neil on kergem lasta lahkujal minna, nähes tema rahu ja kindlameelsust.

Eestis viidi viimati selle teemaline laager läbi aastal 2020, Tiibeti Meditsiini Keskuses Men Ling, Jõõpres.

Suremise tehnikat Tiibeti meditsiini õpetusliini kohaselt tutvustas tiibetlannast Ngakma joogini, tiibeti meditsiini terapeut ja õpetaja Tsering Donla.

Temaga koos sai teha läbi ka seitsmepäevase harjutuslaagri, mille jooksul omandati esialgne vilumus, mis surma hetkel meeles aktiveerub ning mida saab elu tähtsaimal hetkel kasutada.

Autor: Silva Soobik
Sowa Rigpa terapeut Men Lingi Keskuses

Allikas: alkeemia.delfi.ee