Indias peetakse amalaki õislehikut (ladina keeles Emblica officinalis, inglise keeles Indian Gooseberry) pühaks puuks, lausa Emakese Looduse kehastuseks, ning arvatakse, et see toidab kogu inimkonda, sest selle viljad on nii toitainerikkad.

Amalaki õislehik on üks enimkasutatud taimi ajurveedas.  Arvatakse, et selle puu viljad sisaldavad rohkem C-vitamiini kui ükski muu aine looduses.

Amalaki õislehikud kasvavad tasandikel ja eelmägedes kogu India subkontinendil.  Täiskasvanud puu talub hästi nii kuuma kui ka külma ning ei ole ka kasvupinnase suhtes nõudlik. Halli koorega puu lehed on nahkjad, pikliku kujuga ning lõhnavad nagu sidrun, õied on rohekaskollased, viljad rohelised. Toiduks ja raviks kasutatakse eelkõige vilju, mis sisaldavad lisaks vitamiinidele ka hulgaliselt mineraalaineid, valke, kiudaineid, süsivesikuid ja rasvu.

Amalaki õislehiku ravitoimest räägib juba Avicenna oma teoses „Canon Medicinae“.  India meditsiinis arvatakse, et amalaki õislehik aitab kaasa vaimsele puhastumisele, tugevdab vaimset tervist, omab noorendavat ja stressivastast toimet, soodustab seedimist, tugevdab immuunsüsteemi, tasakaalustab kõiki kolme doshat.

Indias kasutatakse selle puu vilju ka iluravis, sest see soodustab juuksekasvu ja muudab juuksed kaunimaks.

Ja samuti arvatakse, et amalaki õislehik toob inimese ellu lisaks tervisele ka õnne ja armastust.

Amalaki õislehikut on kasutatud Sorigi leevendava salvi, juukseõli ja salvi Saab-Gaay koostises.